MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
TÄHTPÄEVAD
TERVIS
MEEDIAGALERII
Mina > Kõige algus

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 3. september 2015
Arvatav sugu oli poiss, mis selgus 20+0. rasedusnädalal.

Emme mõtles mind oodates: Emme oli väga õnnelik, et ma tulemas olin! Ta oli mind nii kaua juba oodanud ja tahtnud! Ootus oli kerge ja mõnus! Emme nautis seda aega väga. Teinekord võis lausa unustada, et ma vaikselt tal kõhus kasvan. Tegevustel ette jääv kõht tuletas mind siiski ikka meelde!

Issi mõtles mind oodates: Issi oli väga põnevil ja ootas oma pojakest väga!

Oodates kutsuti mind nii: poja, põnn

Siin ma nüüd olen

Sündisin: 2. september 2015 kell 10:27
Olin kena poisslaps!

Kaalusin sündides: 4318 grammi
Olin sündides: 54 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/9
Minu juuksed olid lühikesed, hõredad ja tumedad
Silmad olid tumehallid


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Tallin, ITK
Sünni juures viibisid: Issi ja ämmaemand
Ämmaemand oli: Krista Eerme
Arst oli: Marju Mark

Emme kirjeldus sünnitusest: Lootsin koguaeg, et juhtub üks kahest variandist - olen 1.septembriks juba titaga kodud või siis kuni 1.septembrini veel ühes tükis. Kuna ka eelmised lapsed on päris täpselt tulnud, siis oli tõenäolisem teine variant. Nii ka juhtus. Sain kenasti kooli avaaktusel ära käia. Sama päeva lõuna ajal sõitsin bussiga linna korralisele ä/e visiidile.
Sel päeval tundsin esimest korda kogu raseduse jooksul, et on tõeliselt raske. Tundsin end mingi imeliku kollina - jalad paists nagu kääbikul, kõht raske ja alla suruv nagu Punamütsikese hundil peale jahimehega kohtumist, lisaks higistasin iga liigutuse peale nagu siga.
Visiit läks kenasti, varem korrast ära olnud proov oli korras, vererõhk samuti. Tita pea ei olevat veel päris fikseerunud. Pandi ka järgmine aeg ja seda juba arsti juurde 41+0 nädalal.
Juba enne lõunat panin tähele, et midagi pruunikat limast eraldub. See voolus läks õhtu poole aina suuremaks, niiet olin lõpuks juba täitsa kindel, et tegu limakorgiga.
Enne kaheksat tundsin meeletut väsimust! Polnud ammu nii olnud, panin selle linnaskäigu süüks. Kuna ka lapsed olid 1.septembrist väsinud, siis läksid nad juba kell 20 magama. Ise kerisin end ka voodisse ning uinusin,
Ärkasin 2,5h hiljem. Siis juba meeletu energiaga! Koristasin kööki, pesin kaks masinatäit pesu, sorteerisin eelmise puhta pesu ning sõbrannalt saadud suuremad beebiriided.
Umbes kella 1 ajal hakkasin tundma vaikseid valusid. Jälgisin neid kaks tundi, kuid kolmest otsustasin magama minna. Läbi une tundsin valusid aegajalt, kuid sain siiski kuueni magada. Valud olid siis umbes 5minuti järel. Pikutasin ja mõõtsin vahesid tund aega, kuni mees ärkas.
Ajasime ka lapsed üles, tegin neil juuksed korda ning viisin nad kooli-lasteaeda. Teepeal hingasin paar valu üle. Administraator vaatas suurte silmadega, kui ütlesin, et hakkan nüüd sünnitama minema! Vist ei uskunud. Väiksema tüdruku rühma õpetaja ei saanud midagi aru mu meelest.
Autos olid vahed juba 4 minutit. Haiglasse jõudsime umbes 8 ajal. Mitu naist oli ees, hingasin vaiksel koridoris valusid üle. Peale läbivaatust ei olnud kahtlust - sünnitama minek! Avatus oli juba 5-6cm, ktg näitas korralilkke 100seid valusid regulaarselt. Panin selga haigla öösärgi, mis napilt ümbes läks, ning sõitsime sünnitustuppa. Kell oli siis umbes 9.
Juba enne 10t läksid vahed väga kiiresti lühikeseks ja valud valusaks. Leidsin, et mugavaim asend oli aknalaua najal puusaringe teha ja küljelt küljele kõigutada.
Olin saanud ka kanüüli kätte, kuna oli vaja kohe AB manustama hakata. Selle panemine oli omakoodi tsirkus, sest kummagi käe pealt ä/e mu veene kätte ei saanud. Lõpuks kuidagi sai küünarnukiõndlasse pandud. Polnud just kõige mugavam koht, aga mis teha.
Tatsasin siis oma tilgutiga valude vahepeal ringi, valu ajal toetasin aknalauda. Vaikselt hakkasin tundma, et pilt kipub virvendama ja halb hakkab. Esialgu püüdsin seda tunnet ignoreerida, sest no nii kiiresti ju ometi ei saa olla! Alles ma tulin siia valutama! Lõpuks siiski saatsin mehe abi järgi. Ä/e tuli kiirelt, pani AB ka kiiremini jooksma. Paar minimaalsete vahedega valu (ja pressi) kannatasin veel püsti ära. Järgmist enam poleks suutnud. Jalad värisesid, pilt virvendas. Kõikusin voodile. Järgmise valu ajal vaadati avatust - mingi pisike nurk vaid veel ees, hakkame aga sünnitama!
Veed ei olnud veel tulnud ja veepõis oli väga sitke, niiet see tehti katki. Pauh ja voodi ujus. Veed selged, kõik korras. Lubati kaasa pressida. Vahepeal tundsin, et presse oli isegi kergem kannatada, kui teisi valusid. Aga siis hakkas pea lõikuma! See kibevalus tunne, kui tita oli nii lähedal, aga mitte veel siin.... Kulus mitu pressi, enne kui see lõikav tunne lõpuks läbi sai!
Kippusin vahepeal näkku ka pressima, kui teadlikult pressile, kui tegevusele ei mõelnud. Pressid kippusid kuidagi ära ka kaduma. Siis käis lups ja poja oli väljas! 2.septembril 2015 kell 10:27 sündis meie pere kolmas laps. Ta anti mulle kohe kõhule. Nii ilus puhas, lootevõiga kaetud poja! Nii pisike ja soe! Minu oma!
Issi lõikas nabanööri läbi. Mingi aja pärast viid pisike mõõtma ja kaaluma. Tulemused olid muljetavaldavad - 4318g ja 54cm. Riidesse teda veel ei pandud, vaid toodi teki sees mu rinnale tagasi nahk-naha kontakti.
Vahepeal tõdeti fakti, et õmblusi pole vaja teha, vaid üks väike kriim, mis võib maksimaalselt vetsu minnes natuke tunda anda. Õnneks polnud sedagi!
Tuli lastearst, mind tehti korda, poja pandi riidesse ja tissi otsa. Veetsime sünnitustoas veel mitu head tundi palatit oodates. Kell võis olla u 15 kui lõpuks palatisse saime.
Kokkuvõtteks pean mainina, et seekord algas kõik täpselt samamoodi kui eelmise lapsega. Isegi nädalapäevad on samas. Eelmisel päeval ä/e, siis limakork, öösel valud, isegi haiglasse jõudsime samal kellaajal. Ainus vahe oli see, et poja sündis oma vanemast õest viis tundi varem.
Lõpetuseks pean ütlema, et järgmist enamei tule - vaadates tendentsi, siis neljas peaks olema sellisel juhul 5kg!
Kes mind haiglas külastasid: Esimesel päeval käisid külas mu õed koos papa ja vanaemaga. Teisel päeval käis emme sõbranna Piia, mummi ja taadu. Ka õed tulid jälle mind vaatama.

Haiglas veedetud aeg: Olin haiglas oldud ajal väga tubli poiss! Nutsin vähe (enamasti vaid siis kui arstitädi vereproovi tuli võtma) ja enamuse ajast magasin.

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Jarek Salumäe, see pandi minule 10. september 2015 (ühe nädalaselt).

Miks just selline nimi? See nimi lihtsalt hüppas emmele pähe juba mitu kuud tagasi. Ta kutsus mind oma mõtetes juba siis nii, kui ma alles tal kõhus olin. Kui issi nime kuulis, siis meeldis see talle ka kohe.
Teised valikud olid: Teisi variante väga ei olnudki. Issi pakkus esialgu mu nimeks Mathias.

Minu hüüdnimedeks on: Jassu

Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 4. september 2015 (2-päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Lagedi
Kodus võttis vastu: õed, vanaema ja mamma

Päevast lühidalt: Emme ei lootnudki tegelikult, et nii ruttu koju saame. Ta arvas, et peame veel vähemalt ühe päeva sees olema. Oli tore üllatus, kui ä/e hommikul ütles, et lastearst vaatab proovide tulemused üle ning siis saame võib-olla koju.Kõik oli korras ja saimegi välja! Siiski pidime kolme päeva pärast veel kontrolli tulema. Jõudsime koju umbes kella ühe ajal.
Ilm oli: Ilm oli ilus, päike paistis ja oli üsna soe.




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!